Ma tõesti soovitan seda toodet kasutada

Suured tänud geeli eest, see toimis kiiresti. Panin eile õhtul selle vaablaste pesa sissekäigu ava ette ja hommikuks oli vaikus majas. Teibitasin 3 rehavart kokku, rull otsa ja nii lihtne see oligi. Ma tõesti soovitan seda toodet kasutada, proovisin eelnevalt aerosooli, aga kuna pesa näha ei olnud, siis see oli mõttetu tegevus ja raha raiskamine; vestlesin ka firmadega, kes teevad tõrjet pritsiga – nemad garantiid ei andnud, kuna pesa näha pole ja väidetavalt on vaja mürk lasta otse pesasse.

Anu

Pilt “pidusöögist”

Minu maja katuse alla on ka sel aastal eluaseme leidnud vapsikud. Eelmisel aastal olid mul samad tüütud naabrid. Siis sain abi Teie käest saadud tõrjegeelist. Kandsin selle sissekäigu ümber ja see pere suri välja. Kas oleks veel võimalik tõrjegeeli Teie käest saada, eelmisel aastal käisin ise Tallinnas, aga lähiajal ei ole linna asja. Maja asub Lääne-Virumaal. Lisan ka pildi eelmise aasta „pidusöögist“.

Tervitades Tavo

vapsikute tõrje

Kõik õnnestus suurepäraselt

Tere!
Suur tänu info eest! Lugesin hoolega läbi ja arvan, et saan hakkama. Uurisin täna veel seda kohta – geeli saan siiski rulliga vertikaalsele laudisele kanda, kuna lennuava jääb laudise ja pleki vahele nurka, sealt ulatub isegi pleki serv üle. Helistan hommikul, enne kui mürgi järgi tulema hakkan.
Tere taas!
Vapsikud on hävitatud. Kõik õnnestus suurepäraselt. Suur tänu abi ja väärtuslike nõuannete eest!
Tervitades,
Jüri

Vapsikud tõrjutud

Tere, neljapäeval oli juttu, et mõned vapsikud veel lendasid.

Reede hommikul lisas ema pisut mürki juurde, kuid keegi enam ei kõndinud, alles viisaka koputamise järel tulid paar tükki sööma. Laupäeval oli vist mõnda üksikut ainult näha ja edasi on kõik vaikseks jäänud.
Nii et ootan arvet nende kahe süstla eest 🙂
Head!
Lauri.

Vapsikute tõrjest

Tere!
Eelmise suve juulikuus sai minu Tartus asuva puumaja ühe aknaraami ülemisest äärest vapsikute lennuväli, kust nad siis edasi maja laudise vahele oma pessa pugesid. Kui akna avasin, siis tulid nad ka minu tubast elu uudistama. Kuna ei olnud nendega kooselust eriti vaimustunud, siis hakkasin abi otsima. Leidsin internetist teie firma ja väga põhjalikud tutvustused ini nende pisiloomade endi kui ka nende tõrje kohta. Tundus küll kahtlane, kas hakatakse ühe vapsikupesa pärast Tallinnast Tartusse sõitma, kuid otsustasin ikka nõu küsida. Selgus, et on ka lihtsam lahendus – geelmürgi olemasolul ja ülipõhjaliku juhendamisega varustatuna suudab iga vähegi ettevõtlik inimene selle tõrjetöö ise ära teha. Kui firma poolt saadetud mürk kohale jõudis, riietasin end hernehirmutuseks:) (mesinikuvarustus oleks ilmselt ideaalne, selle puudumisel kombineerisin kaitse ise – (pika käistega jopp, pikad püksid, nahkkindad, kübar pähe, kübara peale võrgust pesukott), pika toki otsa kinnitasin pisikese maalrirulli ja sellega kandsin mürgi vapsikute lennuväljale. Huvitaval kombel meeldis neile mürki mitte puidult, vaid hoopis aknaklaasilt limpsida. Ega mul esialgu sellesse tõrjesse suurt usku polnud, kuid olin tõesti üllatunud, kui tegevus minu akna taga üha vaiksemaks jäi ja lõpuks sootuks lakkas. Saadetud mürgist kulus tõrjeks vaid pool ja kui olin veendunud, et oma kutsumata külalistest täiesti vabanenud olin, siis andsin ülejäänud mürgi sõbrale, kes samuti oma maamajas vapsikutega hädas oli.
Olen teile väga tänulik vapsikumürgi, julgustamise ja ülipõhjaliku instrueerimise eest.
Tervitades Kaja

Tahtsin teid lihtsalt tänada selle eest, et olemas olete!

Tahtsin teid lihtsalt tänada selle eest, et olemas olete!
Eelmise aasta suvel oli meil suur probleem, seltsimehed vapsikud olid otsustanud ehitada pesa räästasse.
Elame Kiisal – majas ja elu muutus põrguks.
Kuna peres on väikesed kaksikud poisid, siis kuidas sa neid vankrisse magama paned?
Rusika suurused isendid pikeerisid territooriumil ja olid vallutanud õue.
Pool suve elasimegi koos vapsikutega, aga sügise poole läks elu põrguks.
Õhtuti välja enam ei julgenud minna, sest vapsikud ründasid hordidena.
Hakkasin internetist abi otsima, ise oma mõttes juba ette kujutades, kuidas kamp skafandrites mehi asub hirmsate agregaatidega pihustama mingit mürki pesasse!!
Aga ei – võta näpust, nii lihtsat lahendust poleks ma iial osanud ette kujutada.
Mulle toodi süstla täis geeli ja seda tuli lihtsalt pesa kõrvale serveerida õhtusöögiks vapsikutele ja järgmiseks päevaks oli õhk puhas.
Uskumatu ja mina marineerisin oma hirmus terve suve!!
OLI vaja lihtsalt harjavart (et hoida distantsi vapsikutega), pisikest värvirulli, et katta laud ja kõik. Ja kuna mul jäi geeli üle, siis andsin ka naabritele, kes said lahti herilaste pesast, kes olid pööningule kaasüürnikeks sisse kolinud.
Soovitan soojalt kõigile, no nii lihtsat lahendust poleks ma uskunud küll leida.
Veel kord tänud.
Parimat soovides, Marika

Vapsikutõrje

Edastan oma kogemuse vapsikutõrje osas.

P.S. Vapsikud ei ole tagasi tulnud

Tere.

Valmistume sõjaks… vapsikutega… töövahendid ja riietus….

Tuli välja, et me pole ainsad, kes me maamajas elavad… katuse alla oli üks korralik seltskond herilasi kolinud.. krabistasid teised ja magada ei lasknud. Ühel hetkel oli toas megasuur vapsik, nimetagem teda härra Elevandiks. Maja ümber lendas ka igasugu herilasi ringi. Katust lammutama ei tahaks hakata, ka seestpoolt mitte; aerosooliga vist liiga sügavale ei lähe; mida teha? Nuhkisin internetist ja leidsin mitu tõrjefirmat, suhtlesin neist paariga. Lõpuks jäi toru otsa tore härra Gaiar Zarip Kahjurite Tõrje OÜ’st. Kuna endal julgust ei olnud ise tõrjet teha, maja aga Tallinnast liiga kaugel ja läheks finantsiliselt kalliks, saatis Gaiar lahkelt jutukesi teiste kogemustest… loetud läbi, otsus tehtud: saan ise hakkama! Järgmisel päeval sain süstlad ja maalrirulli. Kuna tüübid elutsesid katuseharja all ja ligi sai aknast, siis soovitati ikka paksult riidesse panna, prillid ette, rätik suu ette, kindad kätte, et kui rull teiba otsa panna ja geeli nende pesa avause juurde määrida, ei peaks nõelamist kartma ja kui tüübid ka ärrituvad ja minu poole lendavad, võib rahuliku südamega edasi mässata, ja keegi hoidku ka mind kinni, et alla ei kukuks.

Õhtul sai siis majja mindud, lasin taskulambiga pesa peale, paar tigedat härrat lendas kohe välja… tüübid katuse all said vist aru, et pikka pidu neil pole: krabistasid hüsteeriliselt katuse sees ja koputasid aknale. Vahtisin mitmega tõtt, jubedad lõustad ikkagi – mingi väikese sõrme pikkused tegelased, aken jäi suletuks kogu ööks. Väike hirm oli, aga kõrvus kumasid tõrjefirma sõnad: „tuppa nad niikaua ei tule, kuni te nende lendamise avasid kinni ei pane“.

Kuidas vapsikutõrje toimus

Kuna aken oli suht pesa kõrval, siis ei julgenud sealt läheneda. Katusehari aga oli ca 6-7m kõrgusel… Ei midagi, tuli rull mingi teiba otsa saada.. mida pole: teivas L … Olemas aga oli paar harja ja toru, harjad otsast ja pliiatsid, kudumisvardad, oksad, metallvaiad kahe toru, varre ühenduskoha ümber ja maalri jm teibiga tihedalt ümbert kinni, et kõik paremini koos püsiks, sai varte ühenduskohtade ümber pliiatsite jm alla ka üks paberrätik mähitud… sedasi sai ühendatud 4 harja vart.

Nüüd riietus: algul läks näo ette rätik, aga kuna see suht õhuke, läks pea ümber veel üks õhem kampsun (kaitsvat materjali rohkem), selga talvejope, ette suusaprillid ja kätte suusakindad. Rullik varre otsa ja minekule. Mainigem: õues oli sooja ca 32 kraadi. Rullisin siis mögina nende pesa juurde, mitu tegelast lendas välja, tahtsin põgeneda, aga tuli meelde, et olen paksult riides ja äkilisi liigutusi ei tohi teha.. jätkasin oma tegevust, nii paar korda… tüübid tülitama ei tulnud ja hakkasidki maiustama.. järgmisel ööl oli vaikus!!! Ja rohkem kedagi ringi seal akna taga lendamas ei näinud!!

Aitäh!
Reet Harjumaalt